Järgnevalt on tutvustatud TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi seminari-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöödes kasutatavat kokkuleppelist reeglistikku. NB! Magistrandid ja doktorandid, kes kirjutavad artiklipõhiseid dissertatsioone - erinevatel teadusväljaannetel on mõnevõrra varieeruv reeglistik, mida tutvustatakse ka vastavates stiilimanuaalides. Artiklite kirjutamisel tuleb järgida vastava ajakirja viitamisjuhendeid.

Viitamine on korrektne autorluse väljatoomine tekstisiseste viidete ja teksti järel esitletavate täisviidete (allikate või kirjanduse loetelu) abil. Kasutatud kirjanduse loetelu sisaldab AINULT neid teoseid/artikleid, millele tekstis on eelnevalt tõepoolest viidatud. Tekstisisesed ja täisviited peavad olema omavahel üheses vastavuses.

I TEKSTISISENE VIITAMINE

Uurimistöös viidatakse kõigile kasutatud allikatele nii otsese tsiteerimise, parafraseerimise kui refereerimise korral.

Tsiteerimine tähendab autori väite sõna-sõnalist lülitamist (ümberkirjutust) oma töösse. Tsitaat eristatakse muust tekstist jutumärkidega. Tsitaadi järel tuleb sulgudes tekstisisene viide autorile, ilmumisaastale ja lehekülgedele, kust tsitaat võetud on (vt allpool).

Parafraas on oma sõnadega kokkuvõttev ümberjutustus lühemast teksti osast. Ei eristata jutumärkidega, küll aga täpse tekstisisese viitega autorile, ilmumisaastale ja konkreetsele leheküljele (lehekülgedele).

Refereerimine tähendab ühe või mitme autori väidete vabas kokkuvõtvas vormis ümberjutustust. Ka siin tuleb kasutada tekstisisest viitamist, kuid üldiselt viidatakse tervele teosele lehekülje numbreid täpsustamata.

• autori(te) perekonnanimi(nimed) ilma eesnime või eesnime tähtedeta;
• trükise ilmumisaasta;
• sõna-sõnalise tsiteerimise või lühikese osa ümberjutustuse korral ka viidatud lehekülje number/numbrid.

Kui tekstis mainitakse autorit lause osana, siis pannakse nime järele teose ilmumisaasta, sõna-sõnalise tsiteerimise korral ka viidatud lehekülje number.

Näiteks: Kaufman (1986) märgib, et…

või Kaufman (1986: 61) märgib, et…

Kui autor ei esine lause osana, on kogu viide sulgudes lause lõpul. Autori perekonnanime järel pannakse teose ilmumisaasta: (Kaufman 1986).

Sõna-sõnalise tsiteerimise korral pannakse ilmumisaasta järel koolon ja tühik ning seejärel viidatud lehekülje number: (Kaufman 1986: 61).

Tekstisisene viide käib lause sisse, so viide ei eksisteeri väljaspool lauset, punkti järel, vaid ikka selle ees. Kui on tegemist pikema tsitaadi eraldi lõiguna väljatõstega tekstist (tavaliselt üle 40 sõna), siis lõpeb lause punktiga ning viide asub eraldi, st viite järel teist punkti ei ole. Eraldi lõiguna tsitaati jutumärkidesse ei panda. Nt:

Riskiühiskonna teoreetik Ulrich Beck ütleb:

….Avalik kriitika ja rahutus toitub olulisel määral ekspertiisidest ja vastuekspertiisidest. (2005: 31)

Kui viidatakse loetelule, mis pärineb ühelt autorilt, tuuakse viide allikale loetelu ette (mitte viimase loetelupunkti järele), näiteks:

Vabaühenduse ja ettevõtte koostöös eristatakse kolme taset (Foreman 2005: 1)

1) spondeeriv etapp;

2) tehinguline etapp;

3) integreeriv etapp.

Kui loetelu pärineb erinevatelt autoritelt, tuuakse autor iga loetelu punkti järel eraldi välja:

Mitme autori puhul viidatakse järgmiselt: (Rose & Maley 1994: 34-35). Kui teosel on kolm või enam autorit, siis tuuakse ära ainult esimese autori nimi ja kasutatakse järgnevate märkimiseks lühendit et al. Näiteks: (Deacon et al 1999).

Kui viidatakse toimetatud teosele, mille iga peatükk on kirjutatud erineva autori poolt, siis teosele kui tervikule viidates kasutatakse teose üldtoimetaja nime, näiteks: (Meadows 2000), mitme toimetaja puhul viidatakse ainult esimesele toimetajale, näiteks: (Meadows et al 2000). Viidates toimetatud teose ühele konkreetsele artiklile, viidatakse teksti sees vastava artikli autorile.

Ilma autorita (autori nimeta) ilmunud teosele viidatakse pealkirja esimeste sõnade järgi või pealkirja lühendiga.

Näiteks:

Lühend: (EE LX 1996:132)

Lühikese pealkirja puhul terve nimetus: (Media Trends 1997: 86)

Pika pealkirja puhul esimene sõna: (Eestimaalaste… 2006: 27)

Kui kasutatud allikad on kas autori nime poolest või autori puudumisel pealkirja poolest sarnased ja ka allika väljaandmisaasta on sama, tuuakse viitesse sisse abitäht või lisasõna, näiteks: (Vihalemm 1999a) ja (Vihalemm 1999b); (Agenda 21: homne… 2006) ja (Agenda 21: eilne… 2006)

Lühiviidet koostades peab olema kindel, et sellele vastav täisviide teksti lõpus peab olema kiiresti leitav (tähestikulise järjestuse järgmine) ja üheselt kokkuviidav.

Tekstisisestesse viidetesse ei tooda pealkirju (kui autor puudub, siis tuuakse viitesse reeglina pealkirja esimene sõna) ega väljaandjate infot, eesnimesid ega ka internetilinke.

Tekstisisestes viidetes kasutatavad abisõnad/märgid on „&“ ja „et al“.

II VIITED KIRJANDUSE LOETELUS

Viitekirjetes on olenevalt allika tüübist olulised autorite nimed, väljaandmise ja kasutamise daatumid (eriti vanade allikate puhul ka esmatrüki daatumid), teose ja selle artiklite pealkirjad, väljaandmiskoht ja kirjastus, kasutatud artiklite algus- ja lõpulehekülje numbrid, netilehekülgede aadressid, aastakäigu numbrid. Lühiviidetes teksti sees on sageli oluline ka allika konkreetse lehekülje number. Allikatest märkmeid tehes on kasulik need andmed endale kohe üles märkida, sest nende juurde naasmine võib osutuda keeruliseks kui mitte võimatuks (nt netikülgedelt pärineva info puhul).

Autor

Teose autorite kohta tuuakse täisviites välja nende perenimi(ed) ja eesnime esitäht(ed). Artiklikogumike puhul tähistatakse teose toimetaja või koostaja vastava lühendiga nime järel, näit (koost./toim.). Vahel on oluline ka teose tõlkija nimi. Sel juhul tuuakse viitekirjesse teise autorina sisse ka tõlkija nimi ja määratletakse see vastavalt (tõlk.).

Vahel on teoste väljaandmisel tehtud viga ja allika autorit ei ole võimalik tiitellehe järgi tuvastada või on autor võimalik tuvastada mõne muu meetodiga (nt on autorid toodud mujal teose teksti sees, kirjastuse koduleheküljel, raamatukogu viites vm), sel juhul võiks iseseivalt lisatud autori nimi tähistada nurksulgudega. Nt: [Meadows, J.]. Sama on kombeks toimida ka teose puuduva väljaandmisaastaga. Nt: [2000].

Väljaandmisaasta tähistamisel on väga vanade põhitekstide puhul kombeks tuua välja ka esmatrüki aasta, nt: (Tönnies 1887/1996).

Inglisekeelsetes täisviidetes on pealkirja nimi- ja tegusõnades kombeks kasutada suurtähte. Saksa jt keeltes tuleb pealkirjas järgida vastava keele grammatika reegleid. Eestikeelses pealkirjas kasutatakse läbivat väikest tähte, va pealkirja esimene täht, pärisnimed ja suuretähelised lühendid. Sama kehtib ka soome keele puhul. Oluline on, et kirjanduse loetelu oleks esitatud ühe keele piires ühtses stiilis.

Viitekirjetes kasutatakse allika üldnimetusele/pealkirjale viitamisel kaldkirja – see kehtib raamatute (nii monograafiate kui toimetiste), ajakirjade, dokumentide nimetuste kohta. Nii toimetatud raamatu artikli kui ka ajakirja artikli pealkiri on püstkirjas.

Ilmumiskoha märkimine

Suurematel rahvusvahelistel kirjastustel on tiitellehel toodud ilmumiskohana välja mitu asukohta, tavaline on näiteks kolmik London, New York, New Dehli. Kui ilmumiskohti on kaks, tuuakse pikas viites välja mõlemad; kui ilmumiskohti on rohkem kui kaks, tuuakse välja ainult esimene ilmumiskoht ja lisatakse etc (et cetera), näiteks London etc.

USA osariikide puhul kasutatakse pärast linna nimetamist sulgudes osariigi lühendit, näiteks (Ill) märgib järgmises näites Illinoisi osariiki jne. Osariigid on tavaliselt raamatu tiitellehel ära toodud lühendina. Muude väljaandmiskohtade puhul (osa)riiki märkida pole vaja.

Kirjastuste nimed on sageli väga pikad. Tuntud kirjastuste puhul nagu Sage jt on kombeks nime lisandid nagu Publications, Limited jms ära jätta ning tuua välja ainult põhinimi: Sage; Routledge; …

Autori perenimi(nimed), eesnime initsiaal. (Ilmumisaasta). Pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus.

Näiteks:

Saltzman Chafets, J. (1978). A Primer on the Construction and Testing of Theories in Sociology. Ithaca: Peacock.

Tekstis viidatuna näeb välja: (Saltzman Chafets 1978).

Esimese autori perenimi, initsiaal & Teise autori initsiaal. Perenimi. (Ilmumisaasta). Pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus.

Näiteks:

Deacon, D. & M. Pickering & P. Golding & G. Murdock. (1999). Researching Communications. A Practical Guide to Methods in Media and Cultural Analysis. London: Arnold.

Tekstis viidatuna näeb välja: (Deacon et al 1999).

Kui allikal on rohkem kui neli autorit, tuuakse täisviites ära ainult kolm esimest ja lisatakse „et al“.

Autori(te) nimi/nimed, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Toimetaja nimi, eesnime initsiaal (toim.). Kogumiku pealkiri. Ilmumiskoht: Kirjastus, leheküljed.

Näiteks:

Lauristin, M. & P. Vihalemm (1997). Recent Historical Developments in Estonia: Three Stages of Transition (1987-1997). M. Lauristin et al (toim.). Return to the Western World: Cultural and Political Perspectives on Estonian Post-Communist Transition. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 73-126.

Tekstis viidatuna näeb välja: (Lauristin & Vihalemm 1997), tsiteerimise korral (Lauristin & Vihalemm 1997: 74).

Kui raamatul on toimetajaid üks või kaks, tuuakse täisviites välja mõlema nimed, enama toimetajate arvu korral piirdutakse esimesega ja lisatakse „et al“. Toimetaja nime järele sulgudesse lisatakse vastavalt (toim.).

Autori(te) nimi/nimed, initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Ajakirja nimi, aastakäik (väljaande number): viidatud artikli leheküljed.

Näiteks:

Deatherage, C. P. & V. Hazleton (1998). Effects of Organizational Worldviews on the Practice of Public Relations: A Test of the Theory of Public Relations Excellence. Journal of Public Relations Research, 10(1): 57-71.

Ajakirja artikli täisviitesse ei kuulu väljaandja ja väljaandmiskoht.

Tekstisisese viitena (Autori nimi ilmumisaasta). Näiteks: (Veidemann 2001)

Täisviide: Autori(te) nimi/nimed, eesnime initsiaal(id). (Ilmumisaasta). Pealkiri. Ajalehe nimi, kuupäev.

Näiteks:

Veidemann, R. (2001). Toots, Tali või Tiugu presidendiks. Postimees, 15.september.

Kui artikkel ilmus ainult online-väljaandes või kasutati artikli (täiendatud) online-versiooni: Autor. (Ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Väljaande nimi, artikli ilmumisaeg, URL (kasutamise aeg) internetiaadress.

Näiteks:

Himma, M. (2008). Huvikool aitab lapsel kutsumust leida. Tartu Postimees, 11. september, URL (kasutatud september 2008) http://tartu.postimees...1731.php.

Toimetuse juhtkirjad ilmuvad ajalehtedes sageli autori nimeta, sel juhul alustatakse täisviidet pealkirja nimetusega, millele järgneb väljaandmisaasta.

Näiteks:

Suri kirjanik Uno Laht (2008). Postimees, 26. september, URL (kasutatud september 2008) http://www.postimees.ee/?id=36417.

Autori(te) nimi (juhul kui on konkreetne autor). (kui on teada, siis dok valmimise aasta) Pealkiri. URL (kasutamise aeg – kuu ja aasta) internetiaadress. Kui dokumendil on olemas kindel valmimise või väljaandmise aeg, siis kasutatakse topelt ajaviidet – esimene autori või autori puudumisel pealkirja järel viitab loomisaastale, teine ajaviide kasutamisajale.

Näiteks:

Lind, S. [2006]. Kutseõppeasutuste kvaliteeditegevuse uuring, URL (kasutatud september 2008) http://www.innove.ee/ee/?p=750.

Riiklik programm: Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007. (2000). URL (kasutatud september 2001) http://www.riik.ee/saks/ikomisjon/programm.

Pressiteate viite näide (kui teatel on autor, siis autori järgi, kui mitte, siis pealkirja järgi), näiteks:

Kõige keskkonnasõbralikum ettevõte on Eesti Energia (2005). Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud september 2008) http://www.envir.ee/103723.

Siilivask, M. (2005). Kõige keskkonnasõbralikum ettevõte on Eesti Energia. Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud september 2008) http://www.envir.ee/103723.

Kui info ei ole seotud eraldiseisvaks dokumendiks, vaid on kodulehe osa (võib olla nii pealkirjastatud kui pealkirjastamata):

Keskkonnaministeeriumi kodulehekülg, URL (kasutatud september 2008) http://www.envir.ee/89176.

Viide teksti sees (Keskkonnaministeeriumi… 2008). 

Seaduse või määruse nimi (Vastuvõtmise aeg), Riigiteataja andmed; kui
on muudetud, siis muutmise kuupäev ja ministri määrus, milleg muudeti
viimati ja siis URL elektroonilise versiooni kasutamise aeg ja täpne
URL

Näiteks:
Teadus- ja arendusasutuste teadusteemade sihtfinantseerimise
tingimused ja kord (20.04.2002)  RTL 2002, 50, 710; viimati muudetud
10.07.2008 nr 38. URL  (kasutatud veebruar 2009)
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13007185.

Tervise Arengu Instituudi põhimäärus (23.04.2003) RTL 2003, 52, 774;
viimati muudetud 12.09.2008 nr 50. URL (kasutatud september 2008)
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13027831. 

 Euroopa Liidu õigusaktidele viitamise kohta vt

publications.europa.eu/code/et/et-130403.htm

Kui mõni uuring on teie käsutuses väljatrükina, võite teha sellele nii online-viite (vt dokument internetis) kui ka „organisatsiooniviite“ (tehakse tiitellehe järgi).

Kui uuringu tiitellehel on ka uuringu autorid, saab viite teha autorite nimede järgi:

Rikmann, E., M. Ümarik, S. Joons, ja M. Lagerspetz. (2005). Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis: organiseerumise struktuur ja ressursid. Uurimuse raport. Tallinna Ülikool, eesti humanitaarinstituut/Balti-Ameerika Partnerlusprogramm.

Kodanikualgatuse institutsionaliseerumine Eestis: organiseerumise struktuur ja ressursid. Uurimuse raport. (2005). Tallinna Ülikool, eesti humanitaarinstituut/Balti-Ameerika Partnerlusprogramm.

Uuringuviidetel võib olla väljaandja rollis kaks organisatsiooni, sest sageli on tellija ja läbiviijad erinevad isikud, nt Sotsiaalministeerium ja SaarPoll.

Kui kasutatakse mõne organisatsiooni sisekasutuses olevaid andmeid, tuleks sõnastuses olla võimalikult täpne, et organisatsiooni poole pöördudes oleks võimalik vastav dokument taas leida.

Nt: Sisekommunikatsiooni küsitlusuuring 2004. (2005). Sotsiaalministeerium, avalike suhete osakond.

Efert, T. (2000). Turunduse juhtimine Eesti ajakirjandusturul Sõnumilehe näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond.

Tekstisisese viitena: (ettekande autor + ettekande aasta)

Näiteks (Past 2003)

Kirjanduse loetellu:

Past, A. (2003). Euroopa Liit ja Eesti Vabariik meediatarbijate meelepildis. Ettekanne. Eesti sotsiaalteaduste IV aastakonverents. Tallinn, 21.-22.november.

Tekstisisese viitena: (info allikas + aasta)

Näiteks (Lauristin 2004)

Kirjanduse loetelus: Lauristin, M. (2004). Autori intervjuu. Tartu, 29. jaanuar.

Tekstisisese viitena: (Õppejõu nimi + dokumendi kasutamise aasta). Tekstisisese viitena näiteks: (Vihalemm 2004).

Kirjanduse loetelus näiteks: Vihalemm, P. (2004). Meediasüsteem. Loengukonspekt. URL (kasutatud mai 2004) http://www.jrnl.ut.ee/peetervi/index.php?path=meediasysteem.

Paberil olevad loengumaterjalid - viidatakse ka siis, kui konspekt enda tehtud.

Tekstisisese viitena näeb välja nii: (Vihalemm 2004).’

Kirjanduse loetelus: Vihalemm, T. (2004). Teadustöö alused. Käsikirjaline loengukonspekt. Tartu Ülikool, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituut.

Üldiselt on kaudne viitamine õigustatud vaid juhul, kui originaalallikas mingil põhjusel on kättesaamatu. Üliõpilastöö kirjanduse ülevaate koostamine vaid teisi üliõpilastöid refereerides ja nende kaudu originaalidele viidates ei ole lubatud.

Sellisel juhul peab viitama esmalt allikale, mille kaudu viidatakse ning seejärel allikale, mida kaudselt viidatakse. Lubatud ei ole viidata otse sellele allikale, mida autor ise ei ole kätte saanud. Kasutatud kirjanduse loendisse pannakse ainult see allikas, mille kaudu on viidatud, ei panda originaalmõtte allikat.

“C. Wright Mills kirjeldas meediat sõjajärgses USA-s kui organiseeritud

ja jõulist kontrollivahendit mõjuvõimsa eliidi kätes” (Mills 1956,

McQuail 2003: 45 kaudu).

Ja kasutatud kirjanduse loetelus on ainult:

McQuail, D. (2003) McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.